Oktoober toob Eestisse taas pimedad hommikud ja varased õhtud – just sel ajal märkame sageli, et meie nägemine ei ole enam nii selge ja kindel kui suvepäevadel. Hämaras nägemine ei sõltu üksnes silmanägemise teravusest, vaid ka sellest, kuidas aju, silmad ja nende lihased koostööd teevad.
Binokulaarne nägemine ehk kahe silma koostöö on hämaras eriti oluline. Kui silmad ei liigu täpselt sünkroonis või ei suuda kiirelt fookust vahetada, saab aju ebatäpset teavet. Selle tulemusel võib kannatada sügavustaju ja reaktsioonikiirus ning tekkida väsimus või isegi tasakaaluhäired.
Hämaras töötab meie nägemissüsteem teistmoodi kui päeval. Valgustundlikud rakud silma võrkkestas (kepikesed) vastutavad vähese valguse tingimustes nägemise eest, kuid need ei erista värve ega detaile nii hästi kui kolvikesed, mis töötavad eredas valguses.
Seetõttu on hämaras kontrastitundlikkus väiksem ja kujutised muutuvad häguseks. Aju peab puuduva teabe „täitmiseks“ lisatööd tegema – eriti, kui mõlema silma pildid ei ole ideaalselt sünkroonis.
Uuringud on näidanud, et hämaras kasvab visuaalne koormus märkimisväärselt ning aju peab töötlema rohkem visuaalseid signaale, et tajuda liikumist ja kaugust (Plainis & Murray, 2002)². See seletab, miks inimesed tunnevad end hämaras kiiremini väsinuna või miks võivad tekkida väiksemad orienteerumisvead, näiteks ekslik hinnang kaugusele või liikumiskiirusele.
Kui mõtleme heale silmanägemisele, keskendutakse sageli sellele, kui teravalt üks või teine silm näeb. Tegelikult sõltub meie igapäevane nägemine suuresti sellest, kui selgelt aju mõlema silma pilti tajub ja kuidas need üheks tervikuks ühendatakse. Seda kutsutakse binokulaarseks nägemiseks.
Kui silmad ei liigu ideaalselt koos (nt väikese viivitusega), võib aju saada kummaltki silmalt veidi erineva pildi. Hämaras võib see põhjustada:
Teadusuuringud on näidanud, et isegi väikesed kõrvalekalded silmade koostööd võivad mõjutada sügavustaju ja reaktsiooniaega (Howard & Rogers, 2012)¹ See seletab, miks hämaras võivad just need inimesed, kelle silmade koostöö pole tasakaalus, tajuda ruumi ja liikumist teistmoodi – näiteks näha trepiastmeid ebamääraselt või reageerida liikluses murdosa sekundi võrra hiljem.
Kontrastitundlikkus määrab, kui hästi suudame eristada heledaid ja tumedaid alasid, ning hämaras on see võime oluliselt nõrgem. Kui kontrastid vähenevad, pikeneb ka visuaalne reaktsiooniaeg.
Kjellberg jt (2020)³ leidsid, et madal kontrastitundlikkus mõjutab otseselt inimese reaktsioonikiirust ja ohutunnetust, eriti autojuhtimisel. Reaktsioon võib pikeneda isegi 100–250 millisekundit, mis 90 km/h kiirusel tähendab mitme meetri pikkust „pimeala“.
Kui lisada siia veel silmade koostöö häire, näiteks väike erinevus silmade fookuspunktis või liikumiskiiruses, peab aju pingutama topelt, et pilti stabiliseerida. Selle tulemuse tekivad väsimus, peavalud ja tähelepanu hajumine.
Liiklusohutuse uuringud näitavad, et umbes 90% juhtide reaktsioonist sõltub nägemisest. Euroopa Liidu liikmesriikides toimub öisel ajal ligikaudu 40–50% rasketest liiklusõnnetustest, kuigi liiklusmaht on sel ajal mitu korda väiksem (European Road Safety Observatory, 2023)⁵.
Üks peamisi tegureid on binokulaarse nägemise ebatäpsus ja kontrastitundlikkuse langus. WHO andmetel põhjustab halb nägemine ligi 20% liiklusõnnetustest, kusjuures hämarad ja pimedad tingimused on kõige riskantsemad (WHO Global Status Report on Road Safety, 2018)⁴.
Ka vanusega lisandub veel üks oluline aspekt – meie reaktsiooniaeg pikeneb. Pärast 40. eluaastat muutuvad silmalihased nõrgemaks ja aju vajab rohkem aega visuaalse info töötlemiseks. Seetõttu peaksid 40+ vanuses autojuhid oma nägemist kontrollima igal aastal, veendumaks, et mõlemad silmad näevad võrdselt hästi ja töötavad koos.
Nõrgenenud silmade koostöö võib vähendada vaatevälja efektiivsust, mis tähendab, et juht ei taju sõidusuunas detaile piisavalt selgelt ning kipub intuitiivselt sõitma aeglasemalt. Hämaras valibki igaüks alateadlikult kiiruse vastavalt sellele, kui kindlalt ta oma nägemist usaldab.
Autot juhtides ei piisa sellest, et „näeme hästi“. Aju peab kiiresti töötlema infot kauguse, liikumise ja sügavuse kohta. Kui silmade koostöö on häiritud, võib see töötlus viibida kriitilise hetke võrra.
Hea nägemine hämaras ei tähenda ainult head nägemisteravust. Seda mõjutavad:
Täpse ülevaate silmade seisundist annab põhjalik nägemisuuring, mis hõlmab lisaks tavalisele nägemisteravuse kontrollile ka ortoptilisi teste. Need näitavad, kuidas silmad omavahel koostööd teevad ja kas esineb varjatud kõõrdsilmsust või fokuseerimisraskust. Eestis tehakse selliseid teste näiteks Silmatarga kabinetis, kus hinnatakse nägemissüsteemi toimimist tervikuna ja leitakse sobiv korrektsioon.
Nägemise halvenemist hämaras on aga näiteks märganud ka kliendid, kes on prillide vabanemiseks läbinud laseroperatsiooni. Sellisel puhul on sagedaseks põhjuseks hoopis ühe silma ära vajumine, mida saab parandada nägemisteraapiaga.
Silmade koostööd saab parandada ja taastada nägemisteraapia abil. See on spetsialistide juhendamisel läbiviidav sihipärane treening, mis aitab silmadel ja ajul õppida taas efektiivselt koos töötama. Harjutused on kohandatud iga inimese vajaduste järgi ning keskenduvad silmade liikumise, fokuseerimise ja koordinatsiooni arendamisele.
Teraapiaseansse tehakse nägemisterapeudi juhendamisel Silmatarga kabinetis, kuid nüüd on võimalik neid täiendada ka koduste harjutustega. Silmatark pakub koostöös Imvi Labs’iga virtuaalreaalsusel põhinevaid treeninguid, mis võimaldavad binokulaarset nägemist ja sügavustaju arendada ka iseseisvalt kodus.
Imvi VR-treeningud on teaduspõhised ja välja töötatud koostöös Karolinska Instituudi teadlastega Rootsis, pakkudes tõhusat ning motiveerivat viisi silmade koostöö parandamiseks ka väljaspool teraapiaseansse.
Selge nägemine sõltub sellest, kui hästi aju suudab mõlema silma pilti tajuda ja need üheks tervikuks ühendada. Kui piltide selgus või ajastus erineb, peab aju neid pidevalt kohandama – ja see suurendab visuaalset pinget, eriti hämaras.
Nägemine ei seisne ainult selles, kui hästi me näeme, vaid ka selles, kui kiiresti me nähtut mõistame ja reageerime. Seda mõjutavad koordinatsioon, reaktsioonikiirus, närvisüsteemi koostöö ja ka õige optiline korrektsioon.
Kui tunned, et hämaras on raske keskenduda, autojuhtimine väsitab või valguse vaheldus tekitab ebamugavust, võib põhjus peituda silmade kehvas koostöös või korrektsiooni ebatäpsuses – mitte ainult nägemisteravuses.
Hea uudis on see, et nii nägemiskorrektsiooni kui ka silmade koostööd saab hinnata ja parandada. Silmatargast leiad põhjalikud nägemisuuringud, ortoptilised testid ning vajadusel ka individuaalselt kohandatud nägemisteraapia, mis aitab taastada silmade tasakaalu ja tõhustada ajupoolset töötlust. See on investeering, mis parandab keskendumisvõimet, reaktsioonikiirust ja turvatunnet nii liikluses, tööl kui igapäevaelus.
__________
Viidatud allikad
Jaga postitust:
© Silmatark 2025 | Kõik õigused kaitstud
